Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Stig Claesson (1928-2008) on Rootsi kirjanik, kes on kirjutanud üle 80 raamatu. Tema raamatutest on tehtud ka filme. Samuti on ta saanud mitmeid Rootsi kirjanduspreemiaid ning ta on valitud Uppsala ülikooli audoktoriks.

Raamat "Sina maga, mina pesen nõu" ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas (2009 28-30). Anu Salusäär kirjutas raamatule vägagi hea järelsõna, tänu millele sai raamat palju selgemaks. Ei taha väga Peeter Helmet korrata (suurepärane arvustus sirbis!), seega üritan muu nurga alt läheneda.
Mõnda asja peab ikka mainima. Tegemist on nukrameelse ja kurvavõitu raamatuga vananemisest. Jah, ka armastusest, aga eelkõige ikkagi vananemisest. Peategelane John on kirjaniku alter ego ( palju reisinud välismaal, naised, jne).

Mis mind häiris, oli jutumärkide puudumine. Arusaadav, et modernne kirjanik peab midagi "pulli" tegema, aga selles teoses oli juttu liiga palju, et seda niimoodi varjata (P. Helme argument, et sellega rõhutatakse autori seoest peategelasega on arusaadav, aga mitte piisav).

Seda raamatut ei tohi lugeda bussiga ülikooli sõites, või telekat vaadates. Ei tohi! Seda raamatut peab lugema, kui sõidad bussiga Tallinnast Tartu, kui on kodus väga igav või kui on lihtsalt vastav tuju - selline rahulik ja nukker. Või siis kui on aega. Sest seda lugedes sa ise ka muutud selliseks. Selliseks rahulikuks.

Kõige paremaks osaks saab lugeda ilmselt karikatuure. Lugedes raamatut, mis räägib vananemisest (ja sellest mitte viha või pettumuse või õnnega, vaid sellise rahuliku paratamatusega. Umbes nii, nagu siis kui tuled bussipeatusesse ja näed et sul on umbes 7 minutit oodata jäänud. Enamasti inimesed lihtsalt jäävad seisma ja ootama bussi) ,samamoodi ka "Sina maga..." - ta lihtsalt sai vanemaks, oodates järgmist päeva.
Ja siis tuleb kohatu karikatuur, mis raputab sind ja toob su tagasi reaalsusesse - armas jumal, palun tee nii, et mina ei oleks selline (parafraseerides Ivan Turgenevit). Ja see ongi selle raamatu väärtus - ta paneb meid aru saama, et elu on elamist väärt. Kui me seda elu ei ela, siis ta lihtsalt voolab meist mööda/läbi.

Holger Kaints "Lennukivaatleja"

Holger Kaints (sünd. 1957).

Tegemist ei ole Holger Kaintsi esimese romaaniga (aastal 2003 on ta avaldanud ulmejutu Teekond mägede poole).
Aga see-eest on tegemist eriti õnnestunud teosega.

Peategelane elab kuskil Ülemiste kandis vaeste linnakus. Seal elab meie rahva põhjakiht. Suvilates tihtilugu pole elektrit või vett. Minategelane elab rahulikult oma elu - käib vahel harva linnas turult endale toitu ostmas, vahel tõmbab nosu täis ja vahel käib endise kaageebiidi juures telekat vaatamas. Rahulik elu, ilma eriliste väljavaadeteta. Kuid ta ise on rahul, ja see on peamine.

Siis aga hakkab ta vaatlema lennukeid ja tal tekib mõte, et Eestisse ehitatakse uut salavanglad. Ta tahab paljastada seda, tal tekib ulmeline plaat saata kiri Šveitši. Samaaegselt tekib tal tunne, et teda jälitatakse.

Tegevus ise tundub natukene ulmeline ja kuigi minategelane võtab seda kõike tõsiselt, tundus mulle ikka, et see on kuidagi kõrvaline. Pearõhk on ikkagi elu-olu kirjeldamisel. Kuidas inimene poole päevane riides magab, siis teeb eilsetest makaronidest endale natuke süüa. Siis mõtleb rahulikult 4-5 tundi, õhtul joob viina. Ei näe elul mõtet.

Kirjutatud on mõnusas, rahulikus stiilis. Rõhutamata mingeid detaile, vaid andes edasi halli igapäevaelu.

Ketlin Priilinn "Maarjamäe kägu"

Ketlin Priilinn (sünd. 31 märts 1982) on eesti kirjanik ja tõlkija.

Antud raamat - Maarjamäe kägu saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasa noorsooromaanivõistlustel 3. koha.

Lugu ise on väga lihtne - mitte just eriti ilus tüdruk kolib perega uude kohta elama (Tartust Tallinna). Talle ei meeldi seal midagi, siis ta aga kohtub printsiga valgel hobusega. Kõik on täiuslik, aga siis ta hakkab kahtlustama, et ta õel on mingid plaanid ta poisiga. Ta näeb neid koos ja ta põgeneb Tartu. Seal juhtub veel midagi halba...

Miinuseks võib vast lugeda seda, et jutt oli liiga läbinähtav. On arusaadav, et noorsooromaan ei peagi olema väga sügava sisuga, vaid sujuvalt liikuv jutt, millel on ka õpetlik alatoon, aga siin tundus kõik mu jaoks liigagi lihtne. Tuhkatriinu-lugu.

Raamatu lugesin ma ühe hingetõmbega läbi ja siis ta hakkas mind häirima. Et liiga kerge ja liiga-liiga siuke, malbe ja magus teos. Nüüd, paar nädalat hiljem, aga ma mõtlen, et oma lihtsusega see teos võlubki. See ei ole nagu teised noorsooromaanid (Mina olin siin, mängult on päriselt jms).

Aga jah, üle 15 aastasele ma seda ei soovitaks.

Ketlin Priilinna koduleht.

Heino Kiik "Elupadrik"

Heino Kiik (sünd. 14 mail 1927) on eesti kirjanik, kes on olnud ka ajakirjanik ja agronoom. Samuti kuulub ta IRL'i.

Antud romaan - Elupadrik osales 1985 aasta Romaanivõistlusel. Kuna sellest sarjast (ja ka sellest aastast) oli mitu head raamatut, otsustasin ka seda teost lugeda.

Pean hoiatama, et seda raamatut ei tohi lugeda linnas. Seda peab lugema kuskil suvilas või looduses ning kindlasti siis, kui on küllalt aega. Kui sul pole kuhugi kiiret. Muidu tekib tunne, et sa elad valesti, sest kuigi raamatu tegevus ei toimu paari päeva jooksul, aeg ei liigu seal. Ta voolab, ta kulgeb.

Tegevus toimub 80ndate algul kuskil Viljandimaa kolhoosis. Vaatluse all on 3 abielupaari, kellel on kõigil oma mured (ühel süda, teisel alkohol, kolmandal impotentsus). Enamuse raamatust moodustavad filosoofilised mõtisklused elu, töö, surma, suhete ja kõige muu võimaliku üle.
Tähtsad on ka meeste naised, kes mõjuvad omamoodi sümbolitena, märkidena.

Täitsa loetav, aga veidike igav. Ilmselt elan ma liiga kiiresti, et nautida seda teost.

Maimu Berg "Vene rulett. Euroopasse! Euroopasse!"

Maimu Berg on (sünd. 27 august 1945) on eesti kirjanik, kriitik ja poliitik (SDE).

Antud raamat on ilmunud Loomingu Raamatukogus ja sisaldab kaks näidendit - Vene rulett ja Euroopasse! Euroopasse!

Esimene näidend on väga hästi kirjutatud. Lausa pärl.
Räägib Mehest ja Naisest ning mehe armukesest Tibist. Nad kõik ja Poeet (naise "armuke") saavad kokku, et asjad selgeks rääkida, kui tuleb välja, et Naine on ühte klaasi pannud mürki. Pärast mida hakkavad asjad isemoodi arenema. Lõpplahendus on suurepärane, isikud on hästi välja joonistatud ja dialoogid on vaimukad.

Teine lugu lõppeb ka ootamatu püandiga. Süžee ja faabula on teisel lool keerukam, aga lugeda on ikkagi kerge ja hea. Mõnusad kurbhoomorikad lugu. Faabula on mõlemal lool võetud praegusest Eesti elust.

Paradoksaalsel kombel mõjus esimene lugu reaalsemalt, kui teine.
Peaks rohkem Maimu Bergi uurima.

wikipedia

Oskar Kruus "Naiselikkuse seadus"

Oskar Kruus (1929 - 2007) oli Eesti kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik (teatab meile vikipeedia).

Antud teos on 1985 aasta Romaanivõistluses ära märgitud.

Hea teos, üle pika aja. See on üks nendest raamatutest, mida sa loed ja loed ja loed, sa tahad seda võimalikult kiiresti neelata, samas on sul väga kahju, kui see lõpuks läbi saab. Kirjastiililt meenutas see raamat väga Mati Unti ja Mihkel Mutti. Vahepeal olin ma päris kindel, et loen Mati Unti. Võib-olla see oligi põhjus, miks antud teoses ainult ära märgiti Romaanivõistluses, selle asemel, et anda talle mõni koht - teoses oli liiga vähe oskarkruusilikkust, ja samas liiga palju matiunti ja mihkelmutti?!

Ülesehitus oli põnev - teos algab jutuga sellest, et isa võtab oma vanad päevikud sahtlist välja. Siis on kahe päeviku sissekanded, mõned kirjad (nii temale, kui ka tema poolt ärasaatma). Kõige huvitavamad olid minu jaoks juurdekirjutised, mille minategelane tegi nendele päevikutele, neid lugedes.

Tegemist on tegelt lihtsa looga - minategelase Marguse õnnetu armastuslugu Mariga. Margus on teatrilavastajaks õppinud noor hakkaja mees, kes elab Tallinnas boheemlaslikku elu. Tema endine naine Naima ning tütar Kristi on suhteliselt vähetähtsad kõrvaltegelased. Nende rolliks jääb meile meenutada seda, et Eesti on väike. Samas esindab Naima ka kõike seda, mida Margus ei ole, mida ta tahaks olla. Mari on nooruke inglise keele õpetaja Paidest, kes armub Margusesse ning kolib Tallinna. Margus saab lõpuks ihaldatatud lavastaja koha, aga kahjuks Pärnu. Mary ei tule taga kaasa, tal on Tallinnas oma elu. Ning nii nende suhe lõppebki (mitte küll otseselt tol hetkel).

Mis mulle teose juures meeldis? Tekst oli kirjutatud lihtsalt - nii lihtsalt, et oli mõnus ja kerge lugeda, aga samas sain lugejana ka ise mõelda. See mulle meeldibki - kui osatakse väheste sõnadega edasi anda palju, kus jäetakse lugejale endale mõtlemisruumi. Minategelase välimust ei kirjelda Oskar Kruus üldse - kõik jäetakse lugeja fantaasia tööks. Samuti oli selgelt näha autori erudeeritust - oli hulgaliselt näiteid kirjandusest, teatrimaailmast ja maalikunstist. Saab ka hea pildi tollasest Eestist (70ndate keskpaik).

Kuigi oli teada millega lugu lõppeb, paelus ta mind ikkagi. Lugedes üritasin ma aru saada, kas Margus armastab Marit, kas Mari armastab Margust, millal oli see hetk, kus oleks saanud midagi muuta - kas üldse sai midagi muuta?

Margus pidi valima - kas ta töötab Tallinnas režisöörina (mis talle ei meeldinud) või läheb oma unistuste tööle - lavastaja. Aga Pärnu. Ta valis Mari asemel enda. Aga samuti ka Mari - kas ta jääb giidiks Tallinna (inglise keel oli ta kolmas armastus - Marguse ja muusika kõrval) või tuleb "perifeeriasse" - Pärnu? Ka tema valis enda.
Kumb on tähtsam - kas sina ise või sinu armastatu? Kas sa ise või armastus?

Lõpuks olid nad mõlemad edukad. Aga nad ei olnud õnnelikud.
Soovitan.

Lugemist Oskar Kruusist siin ja ekspress.ee

Martin Walser "Põgenev hobune"

Martin Welser on saksa kirjanik, sündinud 1927.
Loomingu järelsõnast võib lugeda, et antud teost (Põgnev hobune - 1978) "kriitika peab 70. aastate saksakeelse kirjanduse üheks tippsaavutuseks, lausa täiuslikuks kirjandusteoseks..."

Helmut ja Sabine on neljakümnendates abielupaar, kes juba üheteistkümndet aastat järjest puhkavad ühes ja samas kohas. Kohe teose algusest saab aru, et Helmutile ei meeldi inimesed, ta eelistab omaette olla, Kierkegaardi filosoofia uurimist jms - ta on absoluutselt võõrdunud inimestest; või õigem oleks öelnud inimestega suhtlemisest. Inimesi vältida oskab ta suurepäraselt. Sabinet on raskem iseloomustada.

Nende puhkust tuleb "segama" teine abielupaar - väga heas füüsilises vormis (tänapäeva mõistes) "roheline" Klaus Buch ja temast paarkümmend aastat noorem kaasa Helene - Hel. Oleks siis, et korraks teretavad viisakusest ja lähevad minema - oh ei! Tuleb välja, et Klaus on Helmuti lapsepõlvesõber, kes hakkab meenutama nende ühist lapsepõlve - aega, mille Helmut oli oma mälestustesopis alla surunud. Samuti hakkavad nad aina rohkem ja rohkem lävima. Seda Klausi peale käimisel, kui ka Sabine poolehoiul.

Sabine armub Klausi, Helmut armub Heli.
Tekib armunelinurk.

Ühel Helmuti ja Klausi purjeretkel tõuseb torm ning tahtmatu (tahtliku) õnnetuse tõttu kukub Klaus lainetesse ja jääb kadunuks. See viib Heli endast välja ning too räägib tõelise loo endat ja Klausist - loo, mis oli osavalt peidetud särava pealise alla. Klaus jääb ellu.

Stiil oli väga huvitav, ühtegi otsekõnet ei kasutatud. Kui lühikesi dialooge oli nii palju põnevam ja huvitavam lugeda, siis pikema jutuajamise korral muutus asi küllalt segaseks ja oli väga ebamugav lugeda. Samuti peab ära mainima selle, et autor on üritanud filosofeerida - nii 1-2 lehekülje pikkusi mõttearendusi võib korrata paaril korra. Minu arust on tegemist täiesti ebavajalike ja liiga kunstlikke arvamustega; nendeta oleks teos olnud palju parem.

Samuti ei karda autor kasutada ka labasemat keelt - rääkida nikkumisest, mehe varustusest kui haamrist, noorte poiste onaneerimisvõistlusest jms.

Minimalistlikult kirjutatud lugu on küll mõnus (ja lühike) lugemine, aga jätab liiga palju otsi lahti.

Ilmunud Loomingu Raamatukogus (1981/31).

Федор Достоевский

Федор Михайлович Достоевский - meie keeli siis Fjodor Dostojevski (1821-1881) on üks kuulsamaid Vene kirjanikke. Esindab ta realismi, sh peetakse teda ka psühholoogilise romaani rajajaks.

Raamatus olid järgmised teosed - Дядюшкин Сон (Onukese unenägu, 1859), Село Степанчиково и его обитатели (Küla Stepanšikovo ja tema asunikud, 1859 - pole vist eesti keeles ilmunud), Скверный анекдот (Vastik nali, 1864) ning Зимние запишки о летних впечатленях (Talviseid märkmeid suvistest muljetest, 1862). Tegemist ei ole Dostojevski kõige kuulsamate teostega, aga ma tahtsingi tutvuda selle Dostojevski poolega, mida tavaliselt keegi ei tunne.

Esimene jutustus - Onukese unenägu - on tuntud ka Eestis, eelkõige lavastusena. Teos keerleb suursuguse ja kavala Moskaljova, tema tagasihoidlikku ja kinnise tütre Zina ning vana, poolhulluks läinud vürsti K. ümber. Moskaljova sepitseb intriige, valetab ja luiskab kõigile - teeb kõikvõimalikke trikke, et saada oma tütart rikkale vürtsile naiseks. Tütar puikleb algul vastu, pärast aga nõustub. Ja siis hakkab virr-varr pihta - kogu linna naised tulevad külla, et segada seda plaani; "onuke" jääb purju; onu sugulane Mozgljakov, kes näeb ise Zinat oma naisena, hakkab vastu sepitsema plaane. Tobuvababohu tekib. Lõppeb kõik asi ootamatult - vürts K. sureb ära. Kuid see ei peata Moskaljovat ja tema tütart....

Teine jutt - Küla Stepanšikovast... oli küllalt sarnane eelmisega. Peategelaseks oli seal onu Egor, tema poolt üles kasvatatud minategelane Sergei, Egori ema ning Egori ema surnud mehe teener Foma Fomitš, kes on saanud kogu asula oma käpa alla. Ta mängib räpast mängu, ta valetab, ta petab, ta manipuleerib inimestega. Nemad aga kas ei saa sellest aru, või saavad aru, aga ei oska millegagi seda peatada. Nad tõstavad Foma jumala saatusesse. Ning nagu ikka, lisanduvad siia ka mitmed armuromaanid ja muid põnevaid kõrvalliine. Foma Fomitš on üks väga tähelepanuväärne tegelane. Ta on sügav inimene, kellest lugeja ei saa aru teose lõpuni. Lõpp on sealjuures küllalt ootamatu.

Kolmas jutt - Vastik Nali - oli kõige nõrgem. Ivan Ilitš tuleb oma sõbra sünnipäevalt, kui avastab, et tema hobukaarik koos kutsariga on kadunud - too on sõitnud kellegi sünnipäevale. Ta hakkab kõmpima koju, kui äkki näeb, et tema ühel alluval käib kodus mingi pidu. Ta peab sõjaplaani, tema kujutluses näeb kõik väga ilus välja - ta tuleb majja, tema - kindral, tuleb oma alluva pulma, teeb kõigile rõõmu sellega, soovib noorpaarile õnne, võtab paar pitsi ja läheb minema, nii et kõik jäävad mõtlema, ohkima ja ahkima- kui hea inimene see kindral ikka on. Tegelikult aga võtavad asjad teise pöörde - kõik ei lähe plaanipäraselt, ta jääb liiga purju ja rikub õhtu ära. Peale seda ta põeb mitmeid päevi juhtunu pärast, lõpuks võtab julguse kokku ja läheb tööle. Enda üllatuseks avastab ta, et mitte midagi ei ole muutunud - keegi ei tea sellest, mis juhtus tol ööl.

Viimast lugu - Talviseid märkmeid suvistest muljetest - alustab autor sellega, et hakkab rääkima oma suvisest Euroopa reisist (Dostojevski ise käis ka Euroopas). Varsti aga see muutub see jutt filosoofiliseks mõtiskluseks Venemaa ja Euroopa üle, nende sarnasuste ja erinevuste, autor hakkab neid võrdlema; samuti hakatakse varsti kiruma tollast kapitalistlikku maailma. Toda buršuistlikku maailmakorraldust. Autor arvab, et Lääne elukorraldus viib kultuuri hääbumiseni. Tuletan meelde, et Dostojevski näol on tegemist ultranatsionolistlikke vaateid omava inimsega. Ehtne russofiil.

Esimest kolme jutte lugedes saab hea kirjelduse tolleaegasest maailmast (19 sajandi keskpaik), eriti tollasest kõnepruugist - seda ilukõnet (красноречие) on tänapäeval väga harjumatu kuulda ja lugeda. See kuidas inimesed ütlevad kõige lihtsamaid asju nii ilusatavalt ja nii suurustavalt (- häbelikkuse troon vrd. põsed).

Huvitav on ka see, et kui jutustuse algul saab lugeja kindla pildi sellest, milline keegi on, millised iseloomuomadused ja nii edasi, siis mida teos edasi läheb, seda sügavamaks inimsed lähevad - võrdluseks võib tuua Jules Verne teosed - seal on mustvalged karakterid, siin on aga tegemist sügavate, psühholoogiliselt arenevate inimestega. Dostojevski ei ava neid lõpuni, lugejal jääb endal palju avastamisrõõmu, samuti ka arvamisrõõmu - saab mõtiskleda selle üle, kes mida järgnevana teeb ja ütleb.
Kuid lugemine pole igav ja kuiv - naerda saab nii onukese jutu, kui ka Foma Fomitši argumentide üle.
Selline ongi satiirik Dostojevski.

Venekeelne Wikiartikkel

Arno Kasemaa "Rannamännid"

Arno Kasemaa (enne eestistamist Arnold Kaskmann) nägi kahte Eesti iseseisvusaega - sündinud aastal 1915 ja manalateele läinud aastal 1999.
Oli õpetaja ning dirigent. Aastal 1996 sai Kultuurkapitalilt eluaegse pensioni. On kirjutanud mitmeid raamatuid - Rannamännid I (mille eest ta saiVilde nimeline preemia) ja Rannamännid II, lühiromaanik Oli see armastus ning mitmeid ajaloolise sisuga romaane. Samuti on ta avaldanud luulekogu.

Antud teos - Rannamännid - räägib Eesti Wabariigi 30ndatest aastastest, ühe väikese rannaküla elust. Romaan keskendub peamiselt kahele loole - noore rikka kapteniproua Helmi ning vaese sulase Aivari armastusele ning piirituseveost, kus ka Aivar hiljem osaleb. Kuid need on ainult põhilised lood, vahele on põimitud erinevaid lugusi argielust, naiste klatši, filosoofilisi mõtisklusi, arutlusi elu ja armastuse üle ning palju muudki.

Helmi on noorelt abiellunud kapteniga, kuid ta ei armasta oma meest Jaagupit. Ega see polegi midagi erilist - seal külas ei armasta peaaegu ükski naine oma meremehest meest. Kõigil on armuromaanid. Suvel võõrad mehed - sügisest kevadeni oma mees. Kõik naised elavad nii, ei näe selles probleemi ja saavad hakkama. Helmi aga armub noorde, vaesesse, nägusasse, vaiksesse, tagasihoidlikku, sõnaahtrasse (võib isegi öelda, et "tüüpilisse eestlasesse") Aivarisse ning ei saa hakkama. Ka Aivar armub, "valgesse ja saksi" Helmisse.
Nende suhe areneb, nad on täielikult armastuse meelevallas. Jaagup saab naise romaanis teada ning käseb Aivari minema kihutada. See ka juhtub. Kuid armastust Jaagup ei saa minema kihutada.

Aivar, kes on küll vaene, aga kena poiss - ta teeb hea partii ning abiellub ühe teise kapteni tütrega - Astraga. Astra ja ta õde Ragna on nende ema poolt kasvatatud eluvõõrasteks tütarlasteks, kes pidavat olema liiga "head", et olla teiste külalastega koos. Ragna tahab aga elu proovida, ta saab ühelt "suvepoisilt", piiritusevedajalt Hugolt, lapse. Ka Astra ei taha enam oodata ideaalset peigmeest ning teeb pakkumise Aivarile, millega too ka majanduslikel kaalutlustel nõustub.

Helmi on aga liiga sügavalt armunud ning kui ta saab teada, et ta on rase, siis ... ta närvid ütlevad üles ja lugu võtab ootamatu pöörde.

"Selles poisis on midagi, mis naisi köidab. Olgu siis naine nii rikas ja haritud kui tahes."
"Issand jumal! Või köidab! Ta on ju nagu pull, ninasõõrmed laiali, kes parajasti lehmale selga kargamas."
"Aga oled sa näinud lehma, kes pulli eest ära jookseb, ku tal parajasti see aeg peal on?"

Arutlus Helmist ning Aivarist (lk 76).

Nende armastus on tugev, aga mitte küllalt tugev. Mitte nii tugev, et võidelda selle maailmaga, selle maailma raskustega. Sellest on kahju. Helmi ja Aivari kontrast on väga tugev - Helmi on õrn, naiselik, rikas, räägib Aivarile oma tunnetest ja mõtetest, samal ajal kui Aivar on tugev, mehine, väga vaene ning vaevu räägib Helmiga.

Huvitavad olid ka piirituse vedamise episoodid. Soomlastel oli siis viinakeeld (aastani 1932, aga viina kupeldati kuni sõja alguseni) ning vennarahvas eestlased kohe hea meelega aitasid soomlastel janu kustutada. Põhjuseks oli küll ilmselt mitte vennarahva heatahtlikkus, vaid hoopis see, et see tasus end majanduslikult mitmekordselt ära.
Kõik see põnevus - kas nokk (piirivalvur) neid märkab, kas jõuab ära ujuda, kas jõuab ära põgeneda. Kas leiab õige koha üles, kus on piiritus peidetud, või ei leia.

Lõpp on huvitav.


Viited:
Pilt
Wikipedia

Jack London "Armastus elu vastu"

Jack London (1876-1916) oli Ameerika kirjanik. Ta oli üks esimestest kirjanikest, kes suutis oma populaarsust ära kasutada, teenides sellega tolle aja kohta ulmelisi summasi.
Ta hakkas juba noorena töötama - kooli ajal müüs ta lehti, 14-aastaselt läks ta tööle tehasesse. 17 aasta vanuselt läks ta merele. Töötas ka kullaotsijana. Varsti hakkas ta kirjutama romaane, jutustusi ja novelle - kokku üle 20 romaani ja üle 200 jutu. Tema populaarseimad teosed on Valgekihv, Eluihk, Merehunt ning Martin Eden. Peamiselt kirjutab ta loodus- ja loomaromaane.
Jack London oli Nõukogude Liidus väga populaarne, sest ta oli oma vaadetelt sotsialismimeelne ning kapitalismivastane.

Antud teoses oli 8 juttu (Armastus elu vastu, Lugu Kiišist, Naiste visadus, Teadmamees, Hiinane, Mapuhi maja, Usutaganeja, Mehhiklane) ning neid kõiki iseloomustab see, et "neis ei ole midagi kunstlikku, need on elu ise". Tabavalt öeldud.

Kõige rohkem hinge läks mul esimene jutt. Realistlikult (või isegi naturalistlikult) kirjeldatud lugu mehest, kes näljas olles võitleb hundiga elu ja surma peale. Jack London maalib silme ette õudsa pildi, kuidas inimene ei jaksa enam edasi roomata, kuidas ta vaevu-vaevu liigub... Külmavärinad tulid seda lugedes peale. Tegemist on parima novelliga sellest teosest.

Süžee on kõigis teostes lihtne ja loogiline - aeg jookseb lineaarselt, selle tõttu on tega ka küllalt kerge lugeda. Maagilised looduspildid (looduskatastroofid), inimeste pühendumus, kavalus, ausus ja petmine, armastus elu vastu - need ongi läbivad mõisted antud teoses.

Mõnus lugemine.
Viited:
Ametlik koduleht
mõned tema teosed
Jüri Talveti artikkel Londonist
Armastus elu vastu (ingl k)

Jules Verne "Viieteistkümneaastane kapten"

Jules Vernest olen ma siin blogis varem kirjutanud.
Tuletaks meelde, et tegemist on prantsuse kirjanikuga, kes veetis enamuse oma elust 19 sajandil (suri 1905) ning keda peetakse läbi aegade üheks parimaks ulme- ja seiklusjuttude autoriks. Paljud tema kirjutatud teosed olid omal ajal ulmejutud, kuid tänapäeval on need reaalsus - õhupallid (Robur Vallutaja), allveelaevad (20 000 ljööd vee all), käigud vulkaanidesse (Reis maakera südamesse), jne.

Viieteistkümneaastane kapten on aastal 1848 ilmunud tüüpiline julesvernelik seiklusjutt. Tüüpiline julesvernelik tähendab seda, et raamatu algul on mingi eellugu, siis juhtub midagi pöördelist ja uskumatut, mis pöörab kõik pea peale, peale mida lähevab olukord aina halvemaks ja halvemaks, kuni tundub, et on täitsa lootusetu. Siis aga deus ex machina päästerõngas ning head võidutsevad ja pahad saavad oma karistus. Happy end. See kõik on öeldud halvapakspanuta, lihtsalt illustratsiooniks.

Jules Verne teosed teeb nauditavaks ladus tekst, ülihuvitav süžee ning autori teadmised maailmast - antud raamatus demonstreerib prantslane imetlusväärseid teadmisi geograafiast, bioloogiast, zooloogiast, merendusest ning ajaloost. Samuti ei jõua ära imestada, kui viljakas oli Jules - ainuüksi 54 seiklusjuttu!

Peategelane on (viieteistkümneaastane) orb Dick Sand, kes peab kurbade asjaolude tõttu (meeskonna hukkumine vaalapüügil) hakkama laeva kapteniks. Laeval on viis päästetud merehädalist, kes on nahavärvilt tumedamad, kui tavalised valged inimesed; õel neegerkokk Negoro, kes on süüdi kõikides laeva tabanud ning hiljem ka maismaal inimesi tabanud hädades, samuti ka laevaomaniku sugulased - härra Weldoni kaasa proua Weldon, tema viieaastane poeg Jack ning putukateadlasest nõbu Benedikt. Ning koer Dingo, kel on tulevikus tähtis roll täita.

Laev peaks purjetama Lõuna-Ameerika rannikule, kuid tänu Negorole rikutakse laeva navigeerimisseadmed ja laev lõpetab karidel ... Aafrikas! Laeva meeskond seda muidugi ei tea. Nad päästavad laevalt, mis päästa annab ja varjuvad rannale.
Teisel päeval ilmub nende juurde tundmatu seikleja Harris, kes lahkelt lubab nad juhatada lähimasse linna, mis asuvat kümne päevase matka kaugusel. Tee peal hakkavad aga Dickil tekkima kahtlused Harrise suhtes ning mingi hetk taipab ta, et nad ei olegi Ameerikas, vaid hoopis Aafrikas. Harris, kes on seotud Negoroga, kaob ning kogu seltskond võetakse kinni neegritega kauplejate poolt. (Neegrikaubandusest loe lähemalt siit)
Nagu öeldud on lõpp ilus ja hea.

Jules Verne karakerid on kõik väga värvikad ja mustvalged - Dick Sand on julge, vapper, töökas, mõtlev, hea ja aus. Ei ühtegi halba joont. Negoro on õel, vastik, kuri. Nõbu Benedikti huvitavad ainult putukad, muu teda absoluutselt ei huvita. Liigagi mustvalged karakterid, selliseid päriselus kahjuks (õnneks!?) ei leidu.

Seiklusjutud ei ole minu lemmikžanr, aga Jules Verne loen ma ikka hea meelega. Keskmine teos.

Mihkel Mutt "Mehed"

Mihkel Mutist on siin blogis olnud ka varem juttu.
Antud teos - Mehed - ilmus Loomingu Raamatukogus 1981l aastal.
Raamat koosneb neljast jutust - raamatukogu-mees, näitaja-mees, hull mees ja osav mees. Koondnimetus Mehed on seega üpriski loogiline.
Raamatus räägib meile teatud ja tuntud Victor (Mihkel Muti novellide/romaanide kangelane) oma seiklustest ning oma sõprade juhtumitest.

Teos on kirjutatud Mihkel Mutile omase iroonia ning sarkasmiga. Samuti iseloomustab antud teost loomeinimeste ülistamine, nende tõstmine ülejäänudest kõrgemale. Ja mitte ainult peategelane Victor, vaid kõik loomeinimesed - kirjanikud, kunstnikud, kriitikud, jne. See joon kumab enamikes Mihkel Muti teostes läbi.

Üldse on väga hästi välja joonistatud inimtüübid - näiteks leheküljel 30 võime lugeda väiklasest Lheast, kes üritab kõigest jõust tõusta nn "kõrgemasse seltskonda", aga ei oska seda:

"Kas see on hea, et täna on reede?"
"Ma ei tea," vastas Victor.
"Või on see äkki paha?" ei jätnud sinisukk.
"Ma ei tea," kordas Victor tüdinult.
"Issand, kui tore on sinuga heast ja halvast rääkida," plaksutas Lhea oma luiseid ja läbipaistavaid käsi ning läks uuesti tualetti.

Loomeinimesed on läbi aja pidanud ennast valitud seltskonnaks. Või on neid peetud, nad ise pole ennast pidanud. Näiteks Venemaal ei kirjutanud ikoonimeistrid 17 sajandi lõpuni ikoonidele oma nime alla - keskajal oli levinud arvamus, et kõik mis inimene teeb, teeb ta jumalast - inimene on ainult tööriist jumala kätes. Mingil määral võib seda suhtumist välja lugeda ka Mihkel Muti teostes. Kuid Muti teostes ümbritseb seda suhtumist mutilik iroonia ja sarkasmi segu.

Esimene lugu räägib füüsiliselt alaarenenud geeniusest, kes aga pingutab üle ja lõpetab vaimuhaiglas. Teine lugu räägib Victori baariskäigust ning valgustab tema mõningaid vaateid elule ning naistele. Kolmas lugu on pühendatud noorluuletaja Kontensonile, kes otsib elus oma kohta. Viimane lugu räägib osavast naistemehest Martinist, kes võttis naisi rajalt maha oma ilusate udujuttudega.

Mihkel Muti karakterid on kõik väljaarenenud, millegiga omapärased ning üllatavalt must-valged. Kuidagi väga kergelt loetavad, selles mõttes, et nad on loetavad nagu "avatud raamat" - nende psühholoogia on selge ja arusaadav.

Kõik jutud on kergelt loetavad ning kaasahaaravad. Tänapäeval on nimetatud Mihkel Mutti Eesti parimaks novellikirjanikuks. Eks selles ole omajagu tõtt...

Lehekülg 52 - "Aga inimene ei tohi olla õel!"

Allikad:
Pilt

Николай Скатов "Некрасов"

Tegemist on venekeelse teosega, autoriks on üpriski tuntud vene kirjandusteadlane Nikolai Skatov. Akadeemik Nikolai Skatov oli pikka aega (üle 20 aasta) Vene kirjanduse Instituudi (tuntud ka kui Puškini maja) juht; ta on kirjutanud üle 200 teadusartikli. Tema parimateks teosteks loetakse poeetide Nekrasovi, Puškini ja Koltsovi biograafiaid. Tema teost Nekrasovist loetakse parimaks Nekrasovi aineliseks raamatuks, mis on kunagi ilmavalgust näinud.

Peab veel ära mainima, et teos ilmus vene raamatusarjas Жизнь замечательный людей (suurepäraste inimeste elu), tegemist on biograafiliste raamatute sarjaga, mis on asustatud aastal 1890 Pavlenkovi poolt. 1933 jätkas tema tööd kuulus vene kirjanik Maksim Gorki. Selle sarja kohta peab ära mainima selle fakti, et sinna valitakse ainult head või väga head teosed, kuid enne lugema asumist peab kindlasti vaatama, mis aastal teos on ilmunud - kui teos on ilmunud enne Nõukogude Liidu lagunemist, võib teosel olla väga mõru propagandamaik juures. Vene ajal ilmunud teoseid soovitan ma aga julgelt.

Vaatluse alla võtame tema teose Nekrasovist, vene poeedist, kes on kahjuks jäänud paljude teiste säravate vene kirjanike varju. Nekrasov on minu jaoks olnud tükk aega selline abstraktne ja kauge tegelane - ma tean, et ta on olemas, kuid ma ei tea temast midagi täpsemat.

1821 aastal sündinud Nikolai ei erinenud teistest lastest oma nooruses millegagi. Üpris noorena (17 aastasena) kolis ta Peterburi, kus ta tahtis astuda ülikooli. Teda ei võetud sinna vastu. Ta oli vaene - isa keeldus talle raha andmast, sest ei uskunud poja kirjanduslikku tulevikku. Samas, tõe mõistes peab ära mainima, et suur osa tolle aegsest kirjanduslikust noorusest oli vaene. Ära elatamiseks hakkas ta andma eratunde, kirjutama luuletusi ja näidendeid, tegema kaastööd erinevates ajakirjades. Tasapisi paranes tema materiaalne olukord ning mõne aja pärast oli tegemist juba küllaltki rikka inimesega. Tema suhtumine rahasse oli kerglane - ta jagas seda paremale ja vasakule, eks ikka - kergelt tulnud, kergelt läinult. Enamasti teenis ta ju oma raha hasartmängurlusega (vastandina Dostojevskile, kes ainult kaotas).

Kiiresti kohanes Nikolai Peterburi kirjandusliku õhkkonnaga ja tutvus kirjanike, kriitikute ja toimetajatega. Üsna varsti hakkas ta välja andma kogumikke Peterburi kirjandusest (1845). Aastast 1847 hakkab ta välja andma ajakirja Современник - Kaasaegne, mis oli omal ajal Puškini ajakiri. Ta toimetas seda ajakirja kaks aastakümmet, pärast seda veel ühte ajakirja - Отечественные записки - isamaalised kirjatükid.

Tema tähtsust Vene kultuuriloos ei saa alahinnata - osa tema luulet hinnatakse Lermontovi ja Puškini luule vääriliseks, kuid ainult osa! Mõned tema luuletused on väga halvasti kirjutatud, võib öelda, et nad on lausa kohutavad.
Teda peetakse rahvalikuks luuletajaks, vene rahva luuletajaks. See - ühiskondlik luule - ongi too, mis teeb tema luule nii suureks ja vägevaks. Tema luulet võib vabalt nimetada "tolle aja kangelaseks". Tema teost - Kellel on Venemaal hea elada? - peetakse üheks Venemaa rahvuslikuks eeposeks.
Samuti ei saa märkimata jätta tema tööd ajakirjas Sovremennik, sest see on lihtsalt imetlusväärne - selle ajalehe ümber koondusid tolle aegsed vene parimad kirjanikud ning paljuski tänu temale said tolleaegsed kirjanikud üldse elatud - ta aitas neid nii materiaalselt (nt Dostojevski), kui ka andis tööd. Turgenev näiteks kirjutas oma "Isad ja pojad" just Sovremenniku köögipoolelt saatud ainestiku abil. Ajakirja juhtimine tol ajal ei olnud kerge töö - pidi tsensoritega koostööd tegema, pidi otsima sponsoreid ja kirjastaid, pidevalt käis sõda autorite pärast, jne.

Lõpetuseks mainiks seda, et Nikolai Skatov on kirjutanud tõesti hea teose Nekrasovist. Kahju, et seda eesti keeles pole.

Allikad:
Eestikeelne wikipedia artikkel
Pilt
Nikolai Skatovi raamat Nekrasovist (vene keeles)

Valentin Kuik "Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev"

Valentin Kuik on 1943 aastal sündinud Eesti filmilavastaja ja stsenarist.
Ta on kirjutanud neli raamatut, esimene neist (Poegade mäss) avaldati aastal 1997. Antud teosega ta võitis 96 aasta romaanivõistluse.
Antud raamat (Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev) on alla 70 lehekülje. Ei oska öeldagi, kas tegemist on lühikese romaaniga, pikemavõitu novelliga või pika esseega. Ma nimetaks seda raamatut tinglikult romaanikeseks.

Tegevus leiab aset 2006 aastal Eestis, Tallinnas. Loo peategelaseks on 19-aastane Eve, kes töötab juuksurina. Ta käib keeltekoolis õppimas inglise keelt, et minna Inglismaale juuksuriks. Eestis pole ju midagi teha.

Loo teiseks peategelaseks võib nimetada Helen Kaasikut - Evele tundmatut vanatädi, kes on paar päeva tagasi lahkunud meie elust. Eve on Helena kontaktisik. Huvitavaks teeb aga antud asja see fakt, et Eve ei tea, kes on Helen. Ta pole kuulnudki temast. Algul ei tee ta tast välja, siis aga leiab, et ta peab tema eest hoolt kandma - matused jms.

Kolmas läbiv joon antud teoses on Eve suhted meestega - tema "partner" Kuno, kes on Evest paarkümmend aastat vanem ning keda Eve esitleb kõigile oma isana; tema (sündimata jäänud) lapse isa Rene; ning sõjaväelane Ragnar, kes on võtnud Eva enda kinnisideeks.

Teos ise on kirjutatud väga ladusas stiilis, kergelt loetav ning autor pole häbenenud näidata oma sõnavara rikkust - ta kirjutab asjadest, ilustamata neid. See aga ei tähenda, et raamat oleks täis roppusi.

Lugedes tekkisid mul tahtmatult mõtted, et mida inimesele on õnneks vaja? Eve olukord pole just hea, aga ta ise tunneb end nii tühjana, vähetähtsana ja mõttetuna. Kurb. Ning siis leiab ta lohutust selles, et täiesti tundmatu inimene "hoolib" temast. Mõtleb temast. See on surnud naine - Helen, kes on ei-tea-kust saanud Eve numbri ning "valinud" ta välja, et ta hoolitseks tema eest. Üksildus inimeste keskel on selle teose üks läbivaid motiive.

lk.55 - "Kunst on üldse julm: sulle antakse kõik andeks, ainult andekust ei andestata..."

Teos on ilmunud Loomingu Raamatukogus - seegi ütleb paar sõna antud teosest.

Allikad:
Raamatukoi
eestikeelne wikipedia
pilt
Õhtuleht

Toni Morrison "Armas"

Ei suutnud otsustada kumba pilti siia riputada, seega panen mõlemad.
Tahan kohe ära mainida, et tegemist on väga hea teosega.

Chloe Ardelia Wofford (sünd 1931) on Ameerikas sündinud esimene mustanahaline naine, kes on saanud Nobeli kirjanduspreemia (1993). Samuti sai "Armas" (Beloved) 1988 aastal Pulitzeri kirjanduspreemia. Raamat on valitud maailma parima 100 ingliskeelse raamatu hulka ning ta on saanud hulgaliselt muid auhindu. Aastal 1998 tehti raamatust film (peaosas Oprah Winfrey).

Chloe on varasest noorusest peale huvitatud olnud kirjandusest ning seda ta on ka õppinud mitmes erinevas USA ülikoolis. Enne oma hittromaani "Armas" avaldamist kirjutas ta ka mitmeid teoseid, mis kattuvad ka Armsa temaatikaga. Mõned ei salli Toni Morrisoni üldse - teda süüdistatakse rassismi õhutamises ning liiga šovinistlikus lähenemises maailmas. Eks see olla mingil määral õigustatud, sest ta on väitnud, et valged inimesed on süüdi mustade kuritegevuses ja harimatuses jms.

Raamatut on pühendatud 60 miljonilile või rohkemalegi - sellega viitab autor neegrite orjaajastule. Teos põhineb tõesti sündinud lool. Ei teagi kohe kuidas kirjutada sellest teosest. Tegemist on raske teosega, mis jätab lugejale mitmeid tõlgendamisvõimalusi, andmata kindlat hinnangut toimunule.

Teos keerleb kahe tegelase ümber - endine neegerori Sethe ning tema tütar Denver. Samuti on teisi tegelasi - Armas, Paul D, vanaema Baby Suggs pojad Howard ja Bugler ning teised.

Sethe tapab ühe oma tütre ära, sest ta kardab, et "valged tulevad ja võtavad ta ära". Laps hakkab kummitama nende majas, kuni üks päev ilmub nende juurde Armas, kes Denveri ja Sethi arvates ongi see laps, kes oli tapetud imikuna.

Tegemist on teosega, kuhu on põimutud mitmesuguseid lugusi, mis kõik näitavad kui raske oli mustade elu tollel ajal; kuid teose põhimotiiviks jääb ikkagi lugejaks selgeks tegemine, miks Sethe tappis oma lapse. Ja mitte ainult selgeks teha, vaid ka õigustada seda. Ja kui mingi hetk lugeja ikka ei saa aru, siis räägib Sethe veel ühe loo sellest, millistes loomalikes tingimustes nad pidid töötama, elama- mida kõike nad pidid üle elama. Valus lugeda.

Alguses tundus teos igav, veniv ning süžeest oli raske aru saada. Aga kui sa juba lugema asusid, siis oli raske lõpetada, sest lugu läks hinge - sa hakkad kaasa mõtlema, otsima põhjuseid, otsima seoseid, kujutama endale elavalt ette kõike seda - kuidas nad magasid üleni mudas, kuidas Baby Suggs tantsi ja laulis välul, kuidas nad kartsid ning kuidas nad armastasid. Psühholoogiline romaan, kus on põimitud mitmeid teemasi - neegrite teematika, emaks olemise rõõmud/valud, ellujäämise temaatika, armastus, suhted ühiskonnas, üksildus ja palju muud.

Tegemist on tõesti hea teosega, mis on väärt lugemist. Mõtlemapanev.